"I’m NOT DANGEROS, I’m IN DANGER" noortevahetus Itaalias

1.-8. oktoobril 2017 toimus Lõuna-Itaalias, Foggia lähistel immigratsiooniteemaline projekt. Eestist oli osalejaid 5. Nädala jooksul tutvusime kohalike oludega ning nägime, kuidas Itaalia tegeleb neile saabuva põgenikevooluga võrreldes seda nii Eesti kui ka teiste projektis osalenud riikide immigratsioonipoliitikaga. Lisaks Eestile ja Itaaliale olid projektis osalejaid veel Hispaaniast, Rumeeniast, Türgist ja Leedust.

Foggia on piirkond Lõuna-Itaalias, kuhu suunatakse peamiselt kõik Itaaliasse saabuvad põgenikud. Sealsed getod ei ole viimastel aastatel tekkinud, vaid on seal olnud juba aastakümneid. Ka meil endil oli võimalik üht taolist oma silmaga näha – ametlikult mahutas see ca 600 põgenikku, ent tegelikkuses oli neid seal umbes kaks korda rohkem. Selle tunnikese jooksul, mis me seal veetsime kohalikele helkurveste jagades (kuna enamus neist on sunnitud jalgrattaga kilomeetreid tööle sõitma, on helkurvestid pimedatel maanteedel hädavajalikud) sai meile selgeks, et elamistingimused seal on kaugel inimlikkusest ning nende olukord äärmiselt trööstitu. Siiski on neil seal olles lootust saada paremale järjele, kui neil õnnestub ametlikud paberid korda saada. 

Kuid meil õnnestus ka veidi positiivsemaid näiteid näha. Nimelt külastasime üht farmi, kus elamustingimused olid paremad ning sealsetel elanikel oli võimalus ametlikult ning õiglase tasu eest tööd teha ja raha teenida. Kuna sealses piirkonnas tegeletaksegi peamiselt põllumajandusega, siis on väga levinud see, et farmerid palkavad ebaseaduslikult tööle põgenikke, kes tegelikult töötada ei tohiks, ning maksavad neile äärmiselt madalalt palka. See on nagu surnud ring – põgenikud vajavad tööd, et mingitki raha teenida, ent kuna enamustel neist pole veel ametlikku põgenikustaatust ega ka luba töötada, on nende ainus võimalus teha seda ebaseaduslikult ja vähetasustatult. Siiski Casa Sancara nimelises farmis said nad tööd teha ametlikult. Meil oli võimalus kohalikega rääkida ning näha neid nende vabal ajal – me tantsisime ja musitseerisime koos ning me nägime, et vaatamata rasketele oludele, suutsid nad endid vähemalt läbi muusika ja üksteise seltskonna trööstida. 

Kuigi meie päevad möödusid tõsistel teemadel, olid õhtud sisustatud lõbusamate teemadega. Juba teisel õhtul toimus rahvusvaheline õhtu, kus kõik osalejariigid said oma kodumaad tutvustada ning ka traditsioonilisi snäkke ja jooke pakkuda. Ühel teisel õhtul oli meil jällegi tantsuõhtu. Kõige viimasel õhtul oli meil kokandusõhtu, kus jällegi iga riik sai oma riigi roogi serveerida. Meie, eestlased, pakkusime maitsmiseks küpsetatud liha kartulitega, kaeraküpsiseid, marineeritud kõrvitsat ning kohapeal improviseeritud kohukesi. Tundus, et eriti kohukesed maitsesid teistele rahvustele väga. 

Projekti raames oli meil võimalus ka veidi kohalikku kultuuri kogeda. Ühe päeva veetsime peaaegu tervenisti Foggias, kus meile anti vaba aega. Mis oleks parem viis kiiremas korras Itaalia kultuuriga tutvuda kui mitte läbi kohaliku söögikultuuri. Seega seadsid osad eestlasd sammud restorani, kus pakuti Lõuna-Itaaliale omast kööki. Kohapeal selgus, et menüüd neil pole, vaid et nad kannavad ette selle, mis neil parasjagu köögis valmis on. Umbes kuuenda käigu järel mõtlesime, et peaks ruumi jätma ka magustoidule, ent vaid kohalikku keelt rääkiv teenindaja jätkas meile roogade ette kandmist. Lõpuks lugesime kokku 11 käiku, millele lisandus veel magustoit, espressolonks ning muidugi ka pits kangemat. Pärast seda oli mul tunne, et süüa ma enam kunagi ei taha. 

Kokkuvõttes oli väga tegemist väga päevakajalise projektiga, mis kindlasti arendas meie kõigi silmaringi. 

Viimane päev möödus kokkuvõtete tähe all.