Seiklejate Vennaskonna projektiblogi

See postitus on pigem mõeldud tagasivaatena sellele kahele kuule Bulgaarias ja vabatahtliku teenistuse järelmõjudele. Projektis toimunud sündmustest saad lugeda mu blogis.   Mõnikord on vaja veidi aega, et mõista, kuidas üks otsus su elu mõjutada võib. Kui ma kaks aastat tagasi vabatahtlikuks kandideerisin, siis ega ma tegelikult ei uskunud, et ma valituks osutun ja üks mu unistusi arheoloogina töötada saab tõeks. Pärast paari Skype'i vestlust oli aga selge, et suurem osa minu suvevaheajast saab veedetud Bulgaarias. Jah, ma õppisin tollal alles 11. klassis. Mu vanemad ei olnud minu kolimise plaanist just ülemäära vaimustuses, aga kätt nad oma 18-aastasele seiklushimulisele tütrele ette ka ei pannud. Vanemate (ja tegelikult ka enda) lohutuseks ei suundunud ma Balkanile üksinda. Projekti oli valitud veel kaks eestlast. Naljaka faktina võib öelda, et meid valdas meelehärm kui saime teada, et kõik eestlased on naissoost. Igaüks meist lootis salaja, et saame Bulgaariasse reisida ka m

Sissejuhatus Kuuskümmend noort inimest kokku kümnest riigist, saabuvad Caciulatasse Rumeenias 5. juulil 2018, võimsate mägedega piiratud jõe kaldal asuvas laagri tüüpi majutusse. Kas see on pagulaste sisseränne või hoopis multi-kulti turismigrupp? Vahet pole! Kohalikud poepidajad teavad, et lähipäevadel hakkab ohtralt lisapappi tilkuma! Tegemist on hoopis Erasmus+ noortevahetusega, mis kestab koos reisipäevadega 2 pikka nädalat ja nõuab kohaletulnutelt enneolematult suuri riidevarusi või jaksu neid väheseid, mis kohvrisse sai visatud kraanikausis õhtuti solgutada. Tegelikult on rahvast isegi rohkem, sest lisaks ametlikult osalejatele leidub vabatahtlikke abilisi European Voluntary Service programmist, kes aitavad korraldajaid ettevalmistusega ja selle uue ja suure küla tegevuste ülespildistamisega. Kokku seega umbes 70 inimest ehk suur segasumasuvila. Lähinädalatel näevad noored õpihimulised maailmarändurid Rumeenia võlusid ja valusid, kuid kõige rohkem õpitak

25. mai - 3. juuni toimus Lõuna-Itaalias väikeses Sersale külas keskkonnateemaline noortevahetus “A sustainable environment for the development of rural areas". Noortevahetuses osalesid lisaks eestlastele veel itaallased, rumeenlased ja bulgaarlased. Kaks eesti osalejat rääkisid isegi itaalia keelt. Samas projektis saab lisa lugeda eesti osaleja isiklikus blogis. Selle noortevahetuse märksõnadeks on õppimine läbi kogemuste - nimelt käisime palju kanjonites ja mägedes matkamas, õppisime etnobotaanikat (taimede rahvapärane kasutamine), värvisime looduslike värvidega T-särke, nägime kuidas tuhast ja oliiviõlist valmib seep, uudistasime kuidas valmib imemaitsev Itaalia jäätis ja õppisime palju uut teiste kultuuride kohta. Lisaks avanes meil rahvusõhtul võimalus tutvustada ka Eesti kultuuri ja maitseid. Sersale küla lähedal asub Valli di Cuppe rahvuspark, meie noortevahetuse üheks veduriks oli selle rahvuspargi rajamise eestvedaja botaanik Carmine. Ta rääkis, et 15 aastat tagasi