"Following the Thracians", Euroopa Vabatahtlik Teenistus Bulgaarias
See postitus on pigem mõeldud tagasivaatena sellele kahele kuule Bulgaarias ja vabatahtliku teenistuse järelmõjudele. Projektis toimunud sündmustest saad lugeda mu blogis.
Töö ise oli umbes selline nagu ma seda ette kujutanud olin. Amatööridel ei tasu kaevamisplatsi üldse peljata, midagi valesti minna ei saa. Kuna kõrvetava päikese kätte meid ei saanud tööle panna, siis lükkusid töötunnid väga varajastesse tundidesse. See-eest oli päeva vältel hulganisti vaba aega, aga kuna meie majutus oli äärmiselt pisikeses külas, siis ega midagi tarka seal teha ei olnud. Ausalt öeldes hakkab juba meelest minema, kuidas me vaba aega üldse sisustasime. Enamasti vist ikka animet vaadates. Ja nädalavahetusi kasutasime ümberkaudsete linnade ja riikide külastamiseks. Läbi sai käidud palju Bulgaaria paiku ning ka naaberriikidega tegime tutvust.
EVT kogemus avas minu jaoks ukse ka Erasmus maailma üldiselt. Olen osalenud vist 8 rahvusvahelises projektis pärast oma teenistust. Lisaks olen hakanud aina rohkem Seiklejate Vennaskonna töösse panustama. Kaks aastat hiljem aga oma vabatahtliku tööle tagasi mõeldes pean siiski tõdema, et arheoloogi paelub mind endiselt. Kui õpin EKA-s muinsuskaitset ja konserveerimist, siis toimus meil suvel arheoloogia praktika. Ja ega sellel maapinna kaevamisel endiselt midagi viga ole ning täitsa põnev on. Veel veidi eesti osalejate perspektiivist rääkides, siis projekt tõi Anna ellu armastuse. Ta pani kaasvabatahtlikuga leivad ühte kappi ja kolis Türki elama. Heleri aga nakatus meie Balkani tripist reisipalavikku ja rändas veel palju-palju ringi.
Mõnikord on vaja veidi aega, et mõista, kuidas üks otsus su elu mõjutada võib. Kui ma kaks aastat tagasi vabatahtlikuks kandideerisin, siis ega ma tegelikult ei uskunud, et ma valituks osutun ja üks mu unistusi arheoloogina töötada saab tõeks. Pärast paari Skype'i vestlust oli aga selge, et suurem osa minu suvevaheajast saab veedetud Bulgaarias. Jah, ma õppisin tollal alles 11. klassis. Mu vanemad ei olnud minu kolimise plaanist just ülemäära vaimustuses, aga kätt nad oma 18-aastasele seiklushimulisele tütrele ette ka ei pannud. Vanemate (ja tegelikult ka enda) lohutuseks ei suundunud ma Balkanile üksinda. Projekti oli valitud veel kaks eestlast. Naljaka faktina võib öelda, et meid valdas meelehärm kui saime teada, et kõik eestlased on naissoost. Igaüks meist lootis salaja, et saame Bulgaariasse reisida ka mõne eesti noormehe seltsis. Tegelikkuses oli see eestlaste girl power väga tore, sest saime kolmekesi tuba jagada ja kõiki rahumeeli taga rääkida.
Töö ise oli umbes selline nagu ma seda ette kujutanud olin. Amatööridel ei tasu kaevamisplatsi üldse peljata, midagi valesti minna ei saa. Kuna kõrvetava päikese kätte meid ei saanud tööle panna, siis lükkusid töötunnid väga varajastesse tundidesse. See-eest oli päeva vältel hulganisti vaba aega, aga kuna meie majutus oli äärmiselt pisikeses külas, siis ega midagi tarka seal teha ei olnud. Ausalt öeldes hakkab juba meelest minema, kuidas me vaba aega üldse sisustasime. Enamasti vist ikka animet vaadates. Ja nädalavahetusi kasutasime ümberkaudsete linnade ja riikide külastamiseks. Läbi sai käidud palju Bulgaaria paiku ning ka naaberriikidega tegime tutvust.
Oma teenistuse käigus mõistsin, et arheoloogia pole päris mulle, aga ühest vestlusest ühe teise projekti vabatahtlikega sai mulle selgeks, et kunsti valdkonnas peaksin jätkama aga küll. Sügisel taas Eestis koolis käies oli mul ikka päris keeruline periood. Kogu Eesti elu ajas pehmelt öeldes närvi ja pidevalt elasin oma mõtetega EVS-i mälestustes. Õnneks möödus see aeg peagi ning selgeks sai seegi, mida soovin ülikoolis õppida. Kuna õppimisele ja eksamitele kulus nii palju energiat, siis oma koolilõpu reisiks orgunnisin endale reisi Hispaaniasse. Külastasin linnu, kuhu ilmselt muidu ei oleks sattunud ning lisaks sellele sain aega veeta oma Bulgaaria töökaaslastega.
EVT kogemus avas minu jaoks ukse ka Erasmus maailma üldiselt. Olen osalenud vist 8 rahvusvahelises projektis pärast oma teenistust. Lisaks olen hakanud aina rohkem Seiklejate Vennaskonna töösse panustama. Kaks aastat hiljem aga oma vabatahtliku tööle tagasi mõeldes pean siiski tõdema, et arheoloogi paelub mind endiselt. Kui õpin EKA-s muinsuskaitset ja konserveerimist, siis toimus meil suvel arheoloogia praktika. Ja ega sellel maapinna kaevamisel endiselt midagi viga ole ning täitsa põnev on. Veel veidi eesti osalejate perspektiivist rääkides, siis projekt tõi Anna ellu armastuse. Ta pani kaasvabatahtlikuga leivad ühte kappi ja kolis Türki elama. Heleri aga nakatus meie Balkani tripist reisipalavikku ja rändas veel palju-palju ringi.
Eleri
Meie vahvaid tööpäevi jääb meenutama Francesco tehtud video.
Meie vahvaid tööpäevi jääb meenutama Francesco tehtud video.
Kommentaarid
Postita kommentaar