"Sense of Communication", noortevahetus Türgis

2. - 10. aprillini toimus Istanbulis noortevahetus üksteisega suhtlemise teemal. Järgnevalt kirjeldavad Eesti osalejad oma nägemust projektis. Samast projektist saab lugeda veel siin.

03.04.

Kuna tegu oli meie esimese täispäevaga Istanbulis ning kõik olid veel võõrad, algas hommik erinevate tutvumismängudega. Algul pidi iga projektis osaleja ringi mööda kõndima ja terve aja endast rääkima ning pärast toimus bingo mäng, kus pidi iga väite juurde kirjutama nime. Mängud olid väga head, sest nii sai kohe meelde jätta inimesed, kellel on sinuga sarnased huvid. Peale seda oli kohvipaus, mille ajal me avastasime, et hotellil on katuseterrass, millelt avaneb imeline vaade ja kus oli väga mõnus ka edaspidi päikest võtta. Päev jätkus kallistamis mänguga ning reeglite paika panemisega. Lisaks algas esimesel päeval salasõbra mäng, kus igaüks sai endale sõbra, keda pidi projekti vältel kingitustega üllatama. See põhjustas palju elevust ning kõik hakkasid uurima, kes ta salajane sõber on. 

Lõuna pausil tutvusid eestlased piirkonnaga ning me külastasime mitut kohalikku mošeed. Sain teada, et meie hotelli piirkond on väga huvitav ning tegevusi leiab kindlasti, olgu selleks siis Türgi toidu proovimine või erinevate huvitavate poodide külastus. Pealelõunat tegime me ülesannet “Mission impossible”, kus kuuekümnele osalejale anti nimekiri ülesandeid ning 45 minutit nende täitmiseks. Selle käigus õppisin ma lugema ungari keeles kahekümneni, mis arvatavasti jääb mulle pikaks ajaks meelde. Minu arust said tegevused päris hästi tehtud ning see oli väga hea proovile panek rühmatöö ja suhtlemise osas. Kuna tegu oli minu esimese noortevahetusega õppisin ma, et noortevahetus on väga lõbus, kuid samal ajal hea koht, kus väljuda oma mugavustsoonist ning ennast arendada.

Alice

04.04.

Teine päev algas kiirkohtingu energizer’iga. Kõige keerulisem osa ülesandest oli iga uue kohtingukaaslase üles leidmine ehk nime ja näo kokku viimine. Sellele järgnes grupiülesanne, mille peamiseks eesmärgiks paistis olevat umbkeelsete kohalikega kehakeeles suhtlemine. Meile anti kirjaklamber, mille pidime linna peal korduvate bartertehingute kaudu millekski võimalikult väärtuslikuks ümber vahetama. Kohalikega suhtlemine osutus ilma igasuguste liialdusteta äärmiselt raskeks, ainus võimalus oma pentsik palve arusaadavaks teha oli google translate, mis võttis aga jälle tohutult aega. Meil õnnestus kirjaklamber vintage autokujulise hoiulaeka vastu vahetada. Järgmiseks saime kaubale sõbraliku tubakamüüjaga, kes oli nõus auto dekoratiivse elemendina kasutuses olnud vanakooli kabelaua vastu vahetama. Me ise jäime tehinguga väga rahule, enne lõunasööki sai pargis veel kabeturniirid kah maha peetud.

Pärastlõunal käisime ära Sehzade ja Süleimani mošeedes ning nägime tee peal veel mitmeid lahedaid miljööväärtuslikke kohti ja vahvat kohalikku eluolu. Süleimani mošee oli väga võimas, hoovist avanes hingematvalt kaunis vaade Bosporusele ja linna siluetile. Sinna oleks hea meelega kauemakski jäänud, kuid selleks ajaks olime juba õhtustele üritustele hiljaks jäämas. Karistuseks hilinemise pärast pidime kogu grupile tantsima. Õhtusessioonil selgus, et kõigil olevat olnud väga meeleolukas päev ja mõni grupp sai vahetuskaubana näiteks mopeedisõidu. Pärast õhtusööki alustasime Eesti kultuuriõhtu ettevalmistustega. Katsime laua kõige hea-parema Eesti noosiga, näitasime naljakaid videosid oma kodumaast, mängisime kahoot’i ja tantsisime kaerajaani. Üldiselt tundus, et kõigil oli lõbus ning võib ürituse kordaläinuks lugeda. Peale meid tutvustasid oma kultuuri tol õhtul veel ungarlased. Nende presentatsioon tundus mulle vähe üksluisem, kuid siiski kihvt ja hariv. Selle esitluse naelaks oli krapsakas Ungari rahvatants, mis tekitas mõnusa peomeeleolu.

Mina jäin projektiga väga rahule ning lahkusin sealt positiivse emotsiooni ja uute väärtuslike kogemustega. Poleks osanud oodata, et antakse nii palju vaba aega ja võimalust linnaga tutvumiseks. Korralduslik pool ning plaanist ja aegadest kinni pidamine oli samuti Türgi kohta üle ootuste hea. Minu nägemuses mõjusid projekti eesmärgile pigem halvasti leedukate ja norrakate projektiväliselt tekkinud sõprade grupid, kes eelistasid oma harjumuspärast seltskonda ja tundusid selle võrra vähem avatud uutele rahvusvahelistele tutvustele. Muidugi rahvusvaheline suhtlus toimus, kuid minu arvates oleks olnud ausam ja õigem kui ka teiste riikide osalejad üksteist enne projekti tundnud poleks. Sellegipoolest leian, et noortevahetus täitis eesmärki ning jään seda nädalat meenutama väga hea tundega.

Annabel

05.04.

Juba hommikul ärgates oli teada, et selle päeva tipphetk on õhtul, kui toimub Eurovisioon. Aga enne oli vaja päevased tegemised ära teha, algust tegime grupitööga “Suhtlemine oma riigis“, selle esitamiseks tegime näidendi, kus näitasme suhtlemist võõrastega, turistidega ja sõpradega saunas. Järgmine suurem tegevus oli selle kohta, kuidas lihtsustada suhtlemist ja muuta seda paremaks. Kuna seekord olid grupid eri rahvustest kokku pandud siis oli ka palju erinevaid arvamusi. Arutletud teemad kandsime paberile ja tegime teistele ettekande. Üheks lõbusaks tegevuseks kujunes niiöelda skulptuuri tegemine kahe inimesega ja siis järjest tuli üks inimene välja vahetada ja uus kunstiteos teha. Kuna tegevusi oli üsna palju siis päevad seal möödusid üsna kiirelt ja käes oligi juba õhtu, kus sai esitleda oma riiki Eurovisioonil. Kõik pingutasid selleks omajagu, kes panustas heale lauluhäälele, kes aga rohkem sellele, et oleks teistel lõbus vaadata. Kõige huvitavamate esitustega jäi silma Leedu grupp ja nemad ka võitsid selle võistluse.

Kristen

06.04.

Hommik algas väga lõbusa Norra workshopiga. Norra tiim jagas meid rahvusvahelisteks gruppideks ja andis meile ülesande teha meme Erasmus+’i ja toimuva projekti kohta. Pärast tööd kõik koos meme’sid vaadates, selgus, et tulemus oli suurepärane. Kõik grupid olid teinud väga humoorikaid meme’d ja neid vaadates naerisid kõik osalejad. Peale seda oli väike paus ja siis jätkus Norra töötuba uue ülesandega — kõnevõistlus. Üks Norra osalejatest jutustas meile väga kaasahaaravalt ühe loo, et me näeks kuidas näeb välja hea ja huvitav esinemine. Siis jagati meid paaridesse ning igaüks pidi indviduaalselt mõtlema välja 2-minutlilise kõne ning selle esitama. 

Pärast lõunat oli meil Eesti töötuba, mille ideeks oli näidata, kui tähtsaks osaks on kehakeel meie igapäevases suhtlemises. Jagasime kõik osalejad gruppidesse ja palusime neil teha video ilma hääleta, kasutades ainult kehakeelt. Videod tulid väga head ja humoorikad. Teises osas Eesti töötoas me näitasime videosid ilma hääleta ning lasime teistel osalejatel ära arvata, mis seal videos toimub. Õhtul oli Norra ja Leedu kultuuriõhtu. Mõlemad andsid väga informatiivse ülevaate oma riigist, tantsisime riikide rahvustantse ja sõime rahvussööki. Pärast mindi üles katuseterrassile, et koos aega veeta ja seltskonda nautida.

Kärt

07.04.

See päev oli eelnevatest erinev. Kuna meie hotellis toimus pulm, tehti projektis väike ümberkorraldus ja nii möödus reisi kuues päev lõbusalt Istanbuli vaatamisväärsuste ümber ringi tatsates. Minul isiklikult tuuri ees kõrgeid ootusi ei olnud. Pooldan tavaliselt turisti silmale avastamata tänavatel jõlkumist ja jälgin huviga kohalike tegelikku rutiini. Siiski-siiski, nagu ikka, juhtuvad meeldejäävaimad kogemused just sellistele hetkedele, mil neid kõige vähem oodata osatakse. Haarasime oma seljakotid kohe peale hommikusööki ja suundusime optimistliku kaosena Türgi rahvarohketele tänavatele. Hoolimata meie suurest ja multikultuursest seltskonnast, suutsime siiski üheaegselt õiges kohas metroolt maha hüpata ja esimeseks peatuseks oli Grand Bazaar. Seal saime natuke vaba aega, et poekeste rägastikus ringi vaadata ja valla lasta sisemine shopaholic. Kiirelt aga selgus, et eestlaste kuldsed lokid sealseid hindu ei mõjutanud ja suured sisseostud jäid tegemata. 

Järgmine sihtkoht oli Sinine mošee. Kahjuks oli ligipääs uhkesse hoonesse restaureerimise tõttu piiratud ja seetõttu me seal kaua ei peatunud. Lühikese jaga jõudis mošee mulle siiski piisavalt muljet avaldada ja saime norrakaga isegi mõned vinged pildid jalgu pesevatest vanameestest. Ka järgmist vaatamisväärsust nautisin fotograafist norraka seltsis. Kohe sealsamas asuv muuseum Hagia Sophia oli kindlasti pikka järjekorras ootamist väärt. Eriti huvitav oli näha, kuidas ajalugu erinevad religioonid omavahel nii edukalt ühendada on suutnud. Ka seal oli käimas remont, mille tõttu igale poole ligi ei pääsenud. 

Kui ka Topkapi palee lõpuks külastatud sai ja kõhud täis olid söödud, läksime kogu grupiga laeva paele. See sõidutas meid mööda Euroopa ja Aasia vahelist Bosporuse väina. Õnneks ei paistnud külm ja tuuline ilm ei kedagi heidutavat ning aeg justkui lendas. Samal ajal kui suurem osa tekil tantsis, avastasin mina end akna äärest linna nautimast. Istanbul on imeline, kuid paratamatult tuleb ükskord koju tagasi minna. Õnneks ei läinud mööda minutitki, kui mulle võõrkeelne sõber ligi astus ja mürgised mõtted peatsest tagasilennust ära peletas. Teine osa veepealsest sõidust möödus temaga päikseloojangu saatel elu üle filosofeerides. Kaldale jõudes tellisime väiksemale seltskonnale Uberi ja õhtu uhkes hotellis lõppes minikontserdiga. Päev oli olnud küll ülimalt tegus, kuid neli allesjäänud unetundi ei tekitanud muret. Ukulele ja laulmise jaoks leian alati aega (eriti kui nii teistele rõõmu saan valmistada). Just see ongi see, mis mind inimestega suhtlemise juures võlub – ootamatud vestlused, mis ühise musitseerimisega lõppevad.

Kätrin

08.04.

Päev algas nii nagu tavaliselt — kella 9.30ni sõime hommikusööki ja kell 10 alustasime tegevustega. Tänane hommikupoolik oli ungarlaste juhtida. Osalejatele anti kümme ülesannet, mida võis täita ka väljaspool hotelli. Kõige meeldejäävam oli punkt ,,Õpi kuidas valmistada dönerit". Sellega seoses sai nii palju nalja, kuna grupp pidi leidma ülesse müüja, kes võimaldaks üldse seda peenet tehnikat õppida. Pärast antud aega. Saime kõik kokku ja vaatasime suurelt ekraanilt teiste tulemusi. Aeg oligi lõunaks, peale seda puhkepaus, mil sai katusel soojalt päikeselt D-vitamiini ammutada. Pärastlõunal kogunesime jälle konverentsisaali ja oli aeg Leedu töötoaks. Mulle isiklikult meeldis see enim. Kuna sai erinevate inimestega terve õhtu jooksul aktiivselt suhelda. Peale töötoa läbimist sõime õhtusööki. Ja türklased hakkasid valmistuma oma rahvusõhtuks. Toodi välja magusad baklavaad ja keerutasime jalga rahvusmuusika taustal kuni kell sai nii palju, et inimesed läksid laiali.

Anna

09.04.

See esmaspäev oli meie viimane täispikk päev Istanbulis. Pisut hakkas juba kurbus tulema, sest keegi ei tahtnud veel lahkuda. Projekt oli lõbus ning Eestis ootas jahe ilm ja kool-töö. Päeval rääkisime Erasmus+'ist ja saime uusi teadmisi. Peale info kogumist võistlesime eri rahvustest tiimides viktoriinis. Lõuna ajal said kõik vaba aega nautida, et veel projektist viimast võtta. Mitmed veetsid aega Istanbulis jalutades. Milline imeline linn! Aeg möödus kiirelt ning varsti oligi õhtu käes. Õhtul avaldasime, kes meie "salasõber" on. Salasõber on see loositud inimene, kellele Sa kogu projekti aja toredaid kingitusi teed. See ei pea olema midagi väga suurt, tihti saadeti salasõbrale nt grupikallistus või šokolaad. Oma salasõbra käest said kõik ka Youth Pass'i. Veel jagasime oma projektist saadud elamusi teistega. Õhtu lõpetasime koos erinevates kohtades aega veetes. Me jäime veel päris pikalt jutustama, sest Norra osalejad lahkusid kell 5 hommikul ning soovisime neid ikka enne kallistada ka. Koos oli tore aega veeta, lõbutsesime põhjalikult ja uni polnud siis üldsegi tähtis. 

Lisete