Euroopa Solidaarsuskorpuse projekt "SHIFT" Rumeenias

Esimene kohtumine
Jõudsin Craiovasse kell kolm öösel rampväsinuna. Oli erakordselt kuum augustiöö, õhk kogu linnas oli
läppunud, tolmune ja tuuletu. Kleepuvate kallistustega võtsid mind justkui mahajäetud bensukas vastu
kaks noort ja rõõmsameelset lõunaeurooplast – minu koordinaatorid. Nad viisid mu vanasse lasnamäe-
stiilis räämas kortermajja, mille soditud seinade ümber luusisid kodutud kassid ja koerad. See oli minu
uus kodu. Pugesin oma umbses toas ebamugavate sünteetilisest materjalist linade vahele ja mõtlesin:
miks? millesse kuradisse ma ennast jälle seganud olen? 
Järgmisel hommikul märkasin akna taga päikese käes küpsevaid viinamarjakobaraid ja nende varjus
põõnavat valget kassipoega. Esialgne šokk asendus tasapisi elevusega. 


Elu Craiovas
Minu sealne kodulinn Craiova, kus veetsin enamiku oma ajast, on ligikaudu 300 000 elanikuga vaesem
linnake lõuna-Rumeenias. Seal on märkimisväärne roma rahvusvähemuse osakaal, kellest suur osa
elab vaesuses. Ei ole liialdus öelda, et kohalikud rumeenlased diskrimineerivad romasid - nendesse
suhtutakse avalikus linnaruumis ebaviisakalt ning kui roma lapsed kooli saavad minna, siis käivad nad
seal linna kehvemates koolides umbes 12nda eluaastani. Küll aga nägin kui väga armastatakse nende
kultuuri – roma peod on kohalikes klubides kõige vingemad ja ekstravagantsemad. Mustlasmuusikat
mängitakse nii pulmades kui matustel, taksos kui turul. Üks minu lemmikkohti Craiovas oligi keskturg,
kus kirevate sallide ja kuldsete ehetega mustlasmutid üle-elusuuruseid baklažaane, vängeid küüslauke
ja paari euroga kodupruulitud vișinatăt (kohalik kirsipuskar) müüsid. Pärast lühikesi tööpäevi haarasime
sageli turult äsja ahjust tulnud covrigi (soolakringel) näppu ja jalutasime 40 minutit koju, sest tramme on
linnas vaid üks liin ja seegi käis ilma sõiduplaanita. 


Rumeenia
Vabatahtlikuks minnes oli minu jaoks oluline Rumeenia tundma õppimine. Mitte ainult sellepärast, et mul
on endal rumeenia juured, vaid ka sellepärast, et läbi uue kultuuri ja eluviisi kogemise saab avastada ka
iseenda mõttemustreid ning tulemusena süveneb arusaam maailmast ja iseendast oluliselt. Kuus kuud
uues riigis poole kohaga töötamine on ideaalne võimalus riiki põhjalikult tundma õppida. Vähemalt korra
kuus rentisime majakaaslastega Dacia Logani ja sõitsime mööda Rumeeniat ringi. Tiirutasime mägedes
maailmakuulsatel Transfăgărășani teedel, vaatasime üle raamatutest ja filmidest tuttavad vampiirilossid
Bran, Corvinilor ja Peleș, ronisime koobastes ja matkasime kaljupragudes. Soojemal ajal puhkasime
Doonau äärses metsamajakeses ja jahedamal ajal käisime läbi riigi tähtsamad linnad Timișoara, Cluj
Napoca, Sibiu ja Brașov. Kõiki rumeenlasi, kellega ma suhtlesin, ühendas nende soe külalislahkus,
temperamentsus ning otsekohesus. 
Vabatahtlikel soovitan kindlasti teadlikult võtta aega kohalikega suhtlemiseks ja kohaliku eluga tutvumiseks.
Kohaliku muusika kuulamine, toitude maitsmine ning ajaloo ja ühiskondlike eripärade kohta õppimine seab
uude valgusesse endale harjumuspärase koduse ‘’normaalsuse’’ ning aitab määratleda nii enda väärtusi
kui omadusi.


Vabatahtlik töö - SHIFT project
Meie projekti nimi oli SHIFT ja meid oli kokku 10: 2 prantslast, 2 itaallast, 2 grusiini, 2 hispaanlast, 1
taanlane ja mina. Vabatahtliku töö sisuks oli korraldada ja läbi viia töötubasid, et arendada kohalike
teismeliste kriitilist mõtlemist ning meediateadlikkust. Töötasime viies erinevas koolis õpilastega, kelle
vanus varieerus 13st 19ni ning nende haridustase ja huvi veel laiemaltki. 
Paar tundi nädalas veetsime lugedes/ uurides ja töötube disainides ning paar tundi neid töötube läbi viies.
Tutvustasime ja avasime noortega koos teemasid, millele riiklikus õppekavas tähelepanu eriti ei pöörata,
nt.meedia roll demokraatlikel valimistel; internetiturvalisus; küpsised ja metadata, libauudised, meedia ja
vaimne tervis jne. Rumeenia teismelised on harjunud äärmiselt formaalse (ja arhailise) haridussüsteemiga,
kus õpetajale jääb viimane sõna. 
Oma arvamust pole noored harjunud väljendama ja see oli interaktiivsetes töötubades paras väljakutse.
Hakkama saamiseks lõime iga nädal uuenduslikke tegevusi. Facilitator-i ehk läbiviija roll on midagi õpetaja
ja õhtujuhi vahepealset, mis nõudis minult mugavustsoonist välja minemist, pidevat enesearengut ning
samuti sügavuti rumeenia töö, kooli ja suhtluskultuuri tundma õppimist. Vaata siit meeleolukat videot meie
töötubadest ja meie korraldatud festivalist.
Vahel olin häbematu ja frustreerunud, sest tundus, et meie koordinaatorid ega ka mitmed tiimikaaslased
polnud motiveeritud seda projekti ja meid professionaalselt arendama. Valdav suhtumine oli ‘’peaasi, et
me midagigi teeme’’, mitte mulle meelepärasem ‘’nii tõhusalt, lõbusalt ja progressiivselt, kui võimalik’’.
Põlve-otsas-tegemise suhtumisega seoses oli organisatsioonis ka mitmeid raginaid, möödarääkimisi ja
pingelisi koosolekuid. EVS on omapärane formaat, kus piir töö ja puhkuse vahel on õhuke ja plastiline.
Arvestada tuleb nii meeskonnavaheliste kui meeskonna ja sihtgrupi vaheliste kultuuriliste erinevustega,
keelebarjääridega, ja miks mitte - ka osapoolte ealiste iseärasustega. Teadmatust ja ebakindlust jagus
palju, kuid samas jäi mulle ka palju ruumi oma ideid välja käia, rakendada ja korralduses initsiatiivi võtta. 


Vabatahtlike kogukond
Erasmus+ ja teiste sarnaste programmide puhul on väljapaistvalt isikupärane selles kontekstis moodustuv
kogukond. Kuue kuuga tekkis Craiovas samuti ajutine ja kirju mikro-ühiskond, kus toimus omapärane
kultuuriliste kontrastide vahetus ja süntees ühiste sügavamate väärtuste pinnal. Olgu ta pärit Taanist või
Jordaaniast, Prantsusmaalt või Tuneesiast, vabatahtlikuks tulnul on selge vastutustunne maailma parandamise
ja edendamise suhtes, nad on osavõtlikud, seltskondlikud ja sõbralikud. 
Ühtede ja samade kultuuriliselt nii erinevate inimestega 24/7 ajaveetmine on suurepärane võimalus enese
tundmaõppimiseks, sest nii sinu kombeid ja vaatenurki kui harjumusi ja eripärasid peegeldatakse vahetult
sulle pidevalt tagasi. Oma majakaaslastega kasvasime kiiresti ühtseks pereks, kellega tähistasime pühi,
jagasime muresid ning rääkisime kummalises puuratastega inglise-rumeenia-hispaania keele segus.
Selle kuue kuuga õppisin neilt erinevate Euroopa riikide kultuuride kohta kordades rohkem, kui neis
samades riikides puhkust veetes. Mulle ilmnesid nüansid kesk-Eurooplaste riikidevahelistest suhetest
ja eelarvamustest, rändemustrid, ajaloolisest pärandist säilinud kombed ja hetkel valitsevad trendid ja
seisukohad.
suntem gată


Viimastel jaanuarikuu päevadel sõpradega õhtuid veetes saabus minusse selline sügav nukrus, mis tekib
vaid millegi väga olulise lõppemisel. Minu sõpradest, nendest räämas majadest, õpilastest ja koolimajadest,
oli saanud minu kodu, minu turvaline aga elevusttekitav, rõõmus ja samas frustreeriv kodu, millega hüvasti
jätta oli mul sama palju hea kui sõnuseletamatult kurb meel. Minu randme ümber on siiani Rumeenia
lipuvärvides käepael - meeldetuletuseks ja isiklikuks tänuavalduseks sealse elu ja õppetundide eest ning
illustratsiooniks minu lõppematuna näivatele ‘’aga rumeenias oli hoopis nii, et…’’ juttudele.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Training Course in Turkey

The Youth Exchange "Volunteers Without Borders" in Slovenia