Seiklejate Vennaskonna projektiblogi

Esimene kohtumine Jõudsin Craiovasse kell kolm öösel rampväsinuna. Oli erakordselt kuum augustiöö, õhk kogu linnas oli läppunud, tolmune ja tuuletu. Kleepuvate kallistustega võtsid mind justkui mahajäetud bensukas vastu kaks noort ja rõõmsameelset lõunaeurooplast – minu koordinaatorid. Nad viisid mu vanasse lasnamäe- stiilis räämas kortermajja, mille soditud seinade ümber luusisid kodutud kassid ja koerad. See oli minu uus kodu. Pugesin oma umbses toas ebamugavate sünteetilisest materjalist linade vahele ja mõtlesin: miks? millesse kuradisse ma ennast jälle seganud olen?  Järgmisel hommikul märkasin akna taga päikese käes küpsevaid viinamarjakobaraid ja nende varjus põõnavat valget kassipoega. Esialgne šokk asendus tasapisi elevusega.  Elu Craiovas Minu sealne kodulinn Craiova, kus veetsin enamiku oma ajast, on ligikaudu 300 000 elanikuga vaesem linnake lõuna-Rumeenias. Seal on märkimisväärne roma rahvusvähemuse osakaal, kellest suur osa elab vaesuses. Ei...

See postitus on pigem mõeldud tagasivaatena sellele kahele kuule Bulgaarias ja vabatahtliku teenistuse järelmõjudele. Projektis toimunud sündmustest saad lugeda mu blogis.   Mõnikord on vaja veidi aega, et mõista, kuidas üks otsus su elu mõjutada võib. Kui ma kaks aastat tagasi vabatahtlikuks kandideerisin, siis ega ma tegelikult ei uskunud, et ma valituks osutun ja üks mu unistusi arheoloogina töötada saab tõeks. Pärast paari Skype'i vestlust oli aga selge, et suurem osa minu suvevaheajast saab veedetud Bulgaarias. Jah, ma õppisin tollal alles 11. klassis. Mu vanemad ei olnud minu kolimise plaanist just ülemäära vaimustuses, aga kätt nad oma 18-aastasele seiklushimulisele tütrele ette ka ei pannud. Vanemate (ja tegelikult ka enda) lohutuseks ei suundunud ma Balkanile üksinda. Projekti oli valitud veel kaks eestlast. Naljaka faktina võib öelda, et meid valdas meelehärm kui saime teada, et kõik eestlased on naissoost. Igaüks meist lootis salaja, et saame Bulgaariasse reisida ka m...

Euroopa vabatahtlikku teenistuse raames toimus projekt „Man and Karst“ 3.juuli- 30.august Horvaatias , Perušicus, Grabovaca rahvuspargis. Projektis osales 6 eesti ja 9 itaalia vabatahtlikku. Projekti põhieesmärgiks oli tutvustada karstisüsteeme, nende säilitamist ja teha need paremini mõistetavaks erivajadustega inimestele. Projekti peamisteks üldeesmärkideks olid: 1.Pakkuda vabatahtlikele uusi teadmisi ja õpetada karstivormide säilitamise tähtsust. 2.Multikultuursete suhete loomine, vabatahtlikke ja kohalikke omavahelise suhtluse arendamine. 3.Vabatahtlikke rühmatöö ning iseseisvate oskuste arendamine. Töökogemuse ja initsatiivi juurde saamine. 2 kuu jooksul töötasime kõrvuti koos kohalike ja itaalia vabatahtlikega aidates korrastada pargi matkaradu. Peamisteks tegevusteks oli radade koristamine, parandamine ja värvimine. Aitasime läbi viia laste suvekooli, kus nädala aja jooksul õppisid lapsed koos meiega viltimist, said teadmisi karsti vormide ja...